Kas tõesti on klistiiripuu õied juba ära õitsenud küsis väike tüdruk. Jah, ütles vanaema, tunnetades samal ajal peetrikapsa tulekut. Aga peetrikapsas tuleb tasa, vaikselt hiilides. Ta on üks kaval sell. Vanaema ei oleks teda osanudki oodata. Ja siis ta tuli kõva kärtsakaga. Väike tüdruk ehmatas, aga oli siiski rõõmus peetrikapsast tundes. Kui vanaema oli peeru välja lasknud läksid nad kahekesti edasi kapsarulle keerutama. Koos ühe kapsarulliga lendles õhus kana tükike. Tüdruk sõi selle ära ja hakkas hoopis pringlesi krõpse kuduma. Tema lähedale tuli tark mees ja ütles, et chipse ei tohi nii vara hommikul kududa, neid tuleb kududa siis kui katkine kriiksuv klaasaken koos vanadusse surnud kassi korjusega on kapsarullide rägastikust vaikides möödunud. See juhtub alles õhtul. Jah, ütles tüdruk, ta teab, aga kudus siiski edasi. Vanema oli samal ajal suitsu hambusse pannud ja oli mõnusalt ennast karumõmmi sisse sooja keeranud. Tüdruk tunnistas targale mehele üles, et koob pringlesi krõpse, sest ta arvas, et peetrikaps tulek oli märk, et täna katkine kriiksuv klaasaken ei jõua. Ahsoo, ütles tark mees ja siis vaikis, sest teadis, et peetrikapsa tulek on märk millegist suuremast...
↧